Sony WH-1000XM5 on 2022. aasta juhtmevabad üle-kõrva kõrvaklapid, millel on adaptiivne mürasummutussüsteem ja ümbritseva heli režiim. Selle ülevaate peamine eesmärk on välja selgitada, kui hea on see uus mudel ja kes on selle tegelikud konkurendid.
Ergonoomika ja juhtimine
Alustame karbist, mis on eelkäijaga võrreldes nii kõrguselt kui ka laiuse poolest märgatavalt suurem, kuid selle materjalid on endiselt kvaliteetsed ja tekitavad käes kallist tunnet. Kõrvaklappide enda materjal jääb kvaliteedilt eelkäijale kindlasti alla ning sarnaneb rohkem Sony soodsamale CH-seeriale.
Kõrvaklappide konstruktsioonis on tehtud lihtsustusi – need ei ole enam kokkuklapitavad (mis tekitas juba mudeli esitlusel üllatust) ning peavõru kõrguse reguleerimine on lahendatud lihtsalt ja odavalt. Puudub asendi lukustus, mis tähendab, et iga liigutuse korral libiseb liugur kergesti paigast ja tuleb iga kord kõrvaklapid uuesti sobivasse asendisse seada. See-eest on Sony WH-1000XM5 kõrvaklapid kerged (kaal umbes 250 grammi), peas neid peaaegu ei tunnegi ning need ei kuku ära isegi siis, kui pead tugevalt raputada.
Eelmise mudeliga võrreldes on üks suur eelis seotud kõrvapatjadega: ühelt poolt on need õhemad, kuid teiselt poolt lasevad need nüüd õhku läbi, mistõttu kõrvad ei hakka higistama.
Juhtimises olulisi muudatusi toimunud ei ole. Üks füüsiline nupp on nüüd vähem. Olemas on toite- ja sidumisnupp, nupp aktiivse mürasummutuse või ümbritseva heli režiimi muutmiseks, samuti kaks liidest: USB Type-C, mida saab kasutada ainult laadimiseks (kahjuks ei ole selle kaudu võimalik kõrvaklappe arvutiga ühendada ja heli edastada), ning 3,5 mm helipistik. Tänu viimasele saavad kõrvaklapid ka tühjenenud akuga kaabli kaudu muusikat esitada.
Tehnilised aspektid
Uues mudelis on kasutusel 30 mm draiverid, mis on 10 mm võrra väiksemad kui Sony WH-1000XM4-l. See ei ole aga miinus, sest kui kasutatakse väiksemat draiverit, ent see on paremini häälestatud, siis helikvaliteet sellest ainult võidab.
Takistus on 48 Ω, kui kõrvaklapid on sisse lülitatud, ja 16 Ω, kui need on välja lülitatud. Tootja märgitud sagedusvahemik on 4 Hz kuni 40 000 Hz, kuid tegelikkuses oleks juba väga hea, kui need suudaksid korralikult esitada vähemalt vahemikku 20–20 000 Hz.
Üks huvitav lisaomadus on DSEE Extreme tehnoloogia, mis võimaldab parandada pakkfailide (nt MP3) heli. Tegelikkuses tõstab see veidi kõrgeid sagedusi, kuid helile see erilist mõju ei avalda.
Kõrvaklappide aku täislaadimise aeg on tootja andmetel 3,5 tundi, kuid tegelikult laevad need kiiremini – 70% pealt 100%-ni laadisid Sony WH-1000XM5 juhtmevabad kõrvaklapid alla 30 minutiga, kuigi tavaliselt on just see viimane etapp kõige aeglasem. Akukestvus on turul nüüdseks peaaegu tavapärane, kuid nende hinna kohta siiski mitte piisavalt suur: 30 tundi mürasummutusega ja kuni 40 tundi ilma selleta.
Bluetoothi versioon on 5.2, mis on suurepärane ja ootuspärane, kuid kuna Sony WH-1000XM5 on täiesti uus mudel, loodeti näha siin juba versiooni 5.3 (selle spetsifikatsioon avaldati juulis 2021). Toetatud helikodekid on SBC, AAC ja LDAC; aptX puudub. Ühest küljest ei ole see kuigi hea, sest aptX on palju mugavam ja levinum kodek kui LDAC, kuid teisest küljest on SBC Sony WH-1000XM5 kõrvaklappide jaoks enam kui piisav ning jätab veel korraliku varu.
Mürasummutus
Aktiivse mürasummutuse osas on olukord kahetine – on plusse ja miinuseid. Pluss on see, et mürasummuti töötab veidi paremini kui eelkäijal, summutades hästi monotoonseid mürahelisid. Samuti on olemas väga nutikas ümbritseva keskkonnaga kohanev süsteem, mis võib ajaga veelgi paremini tööle hakata, parandades seeläbi mürasummutuse efektiivsust. Selle võib tulevikuperspektiivis lugeda plussiks.
Samas on ka kolm miinust. Esimene on see, et üsna suure helitugevusega ja aktiivse mürasummutusega kuulates hakkavad draiverid ragisema ning see tõmbab aeg-ajalt liialt tähelepanu endale. Teine miinus on see, et tänaval ei taha aktiivset mürasummutust kasutada, sest isegi nõrka tuult tajuvad kõrvaklapid väga kergesti ning seetõttu surub tuule müra muusika üle, muutes mõned hetked valjemaks. Kolmas miinus on see, et kõrvades tekkiv "vaakumi" tunne püsib endiselt.
Helikvaliteet
Võrreldes eelmise mudeli WH-1000XM4-ga on Sony insenerid teinud parandusi tonaalses tasakaalus ja sagedusreaktsiooni ühtluses. Madalad sagedused ei ole esile tõstetud, kesksagedus püsib omal kohal (näiteks vokaal), ning kõrged sagedused samuti ei kao teiste varju – see kõik on kindlasti positiivne.
Madalatel sagedustel on omamoodi avarus; need ei kõla kitsalt. Esineb kerget undamist, kuid mitte nii ilmset kui eelmistes mudelites, kuigi konkurentidega võrreldes on see siiski olemas. Puudu jääb löögijõust, just massiivsusest kõige madalamatel sagedustel – see iseloomustas kõiki varasemaid mudeleid ja püsib ka selles mudelis.
Mis puudutab keskheli: on väga hea, et see ei ole kokku surutud. Helil on avarust ja vokaalides teatavat loomulikkust. Ent see kestab vaid seni, kuni hakkad kuulama teisi kõrvaklappe, milles on keskheli paremini lahendatud. Kõrged sagedused on üsna puhtad, ilma moonutusteta, mis tähelepanu köidaks, kuid detailid kõrgetel sagedustel puuduvad täielikult, nagu ka eelmistel mudelitel.
Võrdlus konkurentidega
Tasub kõrvale võtta mitu erinevat kõrvaklappi, et proovida aru saada, millisel tasemel on Sony WH-1000XM5 juhtmevabade kõrvaklappide heli ja kes on nende tegelikud konkurendid. Alustame odavamatest ja liigume kallimate mudelite poole – kõige soodsamad on KZ T10 kõrvaklapid.
Kui rääkida üldisest ruumilisusest – mitte niivõrd helilavast, kuivõrd heliruumi ulatusest – siis võidab selgelt Sony, sest selle kõla on avaram. Madalate sageduste osas on ilmne võitja KZ, sest neil on madalatel tõesti kaalu, löök on tunduvalt parem ja teravam ning KZ T10 bassis on ka detaili rohkem. Kesk- ja kõrgsageduste detailsuses on need enam-vähem võrdsed, kuid kunstliku avaruse tõttu kõlab Sony tihti paremini, seega olenevalt žanrist ja muusikast võivad järeldused erineda.
Võrdluses Soundcore Q35-ga on vahe juba väga suur. Soundcore on materjalide, konstruktsiooni, töökindluse ja luksuslikkuse tunde poolest märgatavalt parem ning ka heli poolest palju parem, sest siin on detailsuses juba tunda suurt kuristikku, eriti kõrgete sageduste osas. Edasine võrdlus pole kuigi mõttekas, sest tegu on lihtsalt erineva taseme kõrvaklappidega. Ainus, milles Sony parem on, on aktiivne mürasummutus (Soundcore'il on see keskpärane).
Järgmiseks on JBL Club One täismõõdus kõrvaklapid, mis on suunatud bassisõpradele. Loomulikult on nende bass oluliselt parem kui Sony WH-1000XM5 omadel, sest see ulatub palju sügavamale ning on löögijõult ja rabeduselt parem. Kesksagedus on samuti parem: kuigi see on madalate poolt mõnevõrra varjutatud, on tal detaili rohkem. Mis puutub helilavasse (mitte lihtsalt ruumilisusse, vaid just lavasse), siis JBL Club One’i lava on pisut laiem ja instrumentide eraldus samuti parem. Ka kõrged sagedused on JBL Club One’il detailsemad.
DALI IO-4 kõrvaklappidega võrreldes on vahe juba suur, kuid DALI klappidel on ka hoopis teistsugune esitusviis ja helikarakter, mistõttu on võrdlus peaaegu võimatu. Need kõrvaklapid pakuvad juhtmevabade kohta tõeliselt head heli, korrektsema ja ühtlasema tonaalse tasakaalu, märksa parema detailsuse ning oluliselt paremate rünnakutega. Kuigi kui vaadata samade Sony WH-1000XM4 ja DALI IO-4 sagedusreaktsiooni võrdlust, siis polegi erinevus nii väga suur. Ent sagedusreaktsiooni põhjal võrdlemine pole samuti päris õige, sest ebaselge on, kuidas juhtmevabade kõrvaklappidega suudeti saavutada täiesti sirge 20 Hz.
Aga Bowers & Wilkins PX7 kõrvaklappidega võrreldes ei ole vahe enam nii kriitiline. Kuigi PX7 hind on umbes sama mis Sonyl, jääb nende helikvaliteet samuti maha enamikust ülal mainitud kõrvaklappidest: see on küllaltki lihtsustatud ja lisaks esineb Bowers & Wilkinsil teatud tonaalse tasakaalu moonutusi. Alumine kesk- ja bassisagedus on esile tõstetud ning seetõttu tajutakse kõrgeid sagedusi hoopis teistmoodi, tagaplaanil. Tuleb lausa pingsalt instrumente kuulata, et mõista, kuidas on lood detailsuse, rünnakute, vaibumiste ja kõige muuga.
Kokkuvõttes selgub, et Sony WH-1000XM5 ei ole mitte niivõrd uus mudel, kuivõrd eelmise „Lite“ versioon: materjale ja konstruktsiooni on lihtsustatud, teatud aspekte on parandatud (nagu näiteks kaasasolev vutlar), on töötatud heli kallal ning lisatud mõned lisafunktsioonid, mis puht teoreetiliselt peaksid kõrvaklapid paremaks tegema.